Tagasi avalehele

Vastlapäeva kommetest meil ja mujal

Vastlapäev on liikuv püha kalendris, mis on alati noorkuu teisipäeval seitse nädalat enne lihavõtteid ja päev enne tuhkapäeva. Vastlapäev, mis ka lihaheitepäevaks, pudrupäevaks või liupäevaks on nimetatud, oli algselt kolmepäevane kirikupüha enne suure paastu algust. Vastlapäev lõpetas jõuludega alanud talvise lõbustusaja ja kuulutas suure lihavõttepühadeni kestva paastu algust. Vastlapäeva pühitsetakse eriti suure pidulikkusega kreeka- ja roomakatoliiklikes maades. Katoliku aja mälestusena on eesti vastlakommetes püsinud kesksena sealiha ja eriti seajalgade söömine. Seajalast (nüüd küll nööpidest ja nöörist) vurri õpetatakse valmistama tänini.
Vastlapäevakombestik ja vastlatoidud on püsinud paljuski muutumatuna tänu lastele ja noortele. Peale seajalgade, soolaubade ja hernesupi on vastlapäeva eritoit vastlakuklid. Tänini on populaarne ka liulaskmine, ainult et kui veel 20. sajandi teisel poolel püüti hobuse ja saaniga sõita, mäest lasti alla suurte kelkude ja regedega, siis sajandi lõpupoole kõlbas liulaskmiseks plastikaaditükk ja igat masti kelk, liulaud vms. Sajand varem kõlbas liulaskmiseks ka linane kott või peotäis linu. Liugu laskmas käiakse lasteaia, kooli või klassiga, üksikult, pere või sõpradega. Nagu vanasti, nii võisteldakse ka nüüd pikema liu pärast. 19. ja 20. sajandil pidi see tagama linaõnne, tänaseks on sellest saanud üksnes ütlus. Et linakasvatus muutus oluliseks elatusalaks 18.-19. sajandil, siis on arvatavasti pika liu seostamine linade pikkusega just sellest ajast pärit. Liulaskmise juures on võisteldud ajast aega, vastlapäeva juurde kuuluvad paratamatult kummuliläinud saanid ja kokkupõrked.
Üheks viimaste sajandite eripäraks on olnud vastlateks jääkarusselli ehitamine või jääpurjekaga sõitmine. Seajalakondid tuli 19. sajandil kokku korjata ja sigadele anda, et need edeneksid ja suvel koos püsiksid. Mõnel pool on konte hoitud paastumaarjapäevani ja viidud alles siis sigadele. Pahade vaimude eemaletõrjumisest on võrsunud vastavate maskidega karnevalid, mille järelkajaks on Lääne-Eestis kada ajamine so õlenuku viimine perest perre. Enamasti oli see õlgi täistopitud mehekuju. On arvatud, et kada on varasema metsikukultuse jätkuks. Õlgedest metsik viidi puuteiba otsa aetuna pimedasse metsa ja seoti puulatva. Komme tagas viljaõnne. Maagilisi kombeid oli aga muidki. Näiteks tehti linapõllul tuld, kui lina ei tahtnud kasvada. Viidi ka väljale sõnnikut – viljakasvu tagamiseks; käidi võõraid lambaid pügamas – kas lammaste rikkumiseks või kohtuõnne saamiseks; viidi raudesemeid lauda läve alla – karja õnnestumiseks; rakendati esimest korda noori hobuseid või härgi – võtavad kiiresti õppust jne. Lastel lasti tuppa tuua nn linnulaaste, et nad leiaksid suvel palju pesi. Sedasama tehti muudelgi kevadistel pühadel.
Lääne-Euroopaga sarnane on veel nn lihaeide ringiliikumine ja vastla kottiajamise tava – lapsed käsutati pööninguluugi alla vastelt kotti püüdma ja visati neile ülevalt vett kaela. 19. sajandil otsiti mõnel pool teenijaid (ehkki enamasti toimusid teenijate otsimine ja mokalaadad uute abiliste leidmiseks hoopis küünlapäeval). Hoopis olulisem oli, et vastlapäev kuulus nn naistepühade hulka – naised läksid kõrtsi, kuid näiteks külas käimine oli sel päeval keelatud. Vastlapäeval lõigati juukseid, samuti hobuse saba – siis kasvavad pikad ja tugevad juuksed nagu hobusejõhvid. Ka tuli vähemalt seitse korda pead kammida.
Vastlapäeval olid naistetööd keelatud, eriti ketramine ja ringliikumisega seotud tööd, sest muidu tuli lambakahju. Võis aga punuda paelu ja teha nööri. Keelatud oli tule süütamine, sest see kahjustas kariloomi ja hobuseid. Ei mindud ka külla.
Saartel söödi vastlapäeval seitse korda. Üldiselt valmistati hommikuks vastlapuder – enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube. Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe. 19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku. Söödud kontidele pandi nimed juurde ja kutsuti siis koer tuppa. Kelle kondi koer välja valis, see sai mehele.
Vastlasandid on olnud tuntud katoliiklikus Euroopas, Eestis on üksikteateid vaid Põhja-Tartumaalt ja Põhja-Viljandimaalt.
Inglastel kuuluvad vähemalt 19. sajandist tänini vastlapäeva juurde kukevõitlused ja jalgpall. 19. sajandi lõpuni oli see aga pannkookide valmistamise püha. Kell 12 või 13 helisesid kirikukellad ehk

Tagasi avalehele