Tagasi avalehele

 

Jaanipäev


Tähistamisest meil ja mujal

Jaanipäev, Janu diena, Ligo, Midsummer day, juhannuspäivä, midsommardagen, sankthass, Иванов день…

Aastas on vähemalt kaks püha, mis ühtegi eestimaalast külmaks ei jäta – jõulud ja jaanipäev.

Suve kõige pikemat päeva tähistatakse kõikjal meie lähemas kultuuriruumis. Nimetus ise pärineb alles 13. sajandist, kui germaani ristisõdalased selle koos katoliku usu ja vastavate tähtpäevadega kaasa tõid. Kirikukalendris tähistab jaanipäev Ristija Johannese sünnipäeva. Ometi jäid jaanipäeva tule ja veega seotud kombed ja uskumused paganluseaegseks.
Jaanipäeva tähistamise põhijooned on erinevatel rahvastel väga sarnased – see kinnitab, et suve alguse ehk päikesepüha tähistati juba maaviljeluse algusaegadel.

Lätimaal tähistatakse suve haripunkti kaks päeva ühtejutti – esimene päev kannab nime Ligo päev ja teine Jani päev. Suvise pööripäeva auks kannavad neiud tammeokstest ja õitest punutud pärgi, juuakse palju õlut ja noored tantsivad ümber lõkke.

Venelastel käib jaanipäevaga kaasas ravimtaimede korjamine ning kaskede ja muu roheluse tuppa toomine. Jaaniööl korjatud lilli tavatsevad venelased kuivatada ja alles hoida. Väga olulisel kohal on veeprotseduurid: lapsed loobivad üksteist veega. Põua ajal üritatakse niimoodi vihma välja kutsuda. Jaaniöisele kastele omistatakse kõigi slaavi rahvaste seas tervistavat mõju. Seetõttu soovitatakse jaanipäeva varahommikul märjas rohus haigeid ihuliikmeid tohterdada. Kes kastega silmi peseb, pidavat saama kauniks. Eriti kasulik usutakse olevat end pealaest jalatallani hommikukastes märjaks teha – sellel on tervistav ja musti jõude eemaletõrjuv toime. Jaaniöiste veeprotseduuride hulka kuuluvad venelastel erinõuded: kolm korda risti ette lüüa, selg ees kodust lahkuda, supelda kolm korda ja kuni magamaheitmiseni mitte sõnagi rääkida. Venelased usuvad, et jaanipäeval ei tohi midagi kodust välja anda – nii antakse ära ka oma tervis ja jõud. Töökeeld kehtib eriti umbrohu kitkumise kohta (ei saa saaki). Jälgitakse ka jaanipäeva ilma – päikesepaiste puhul on oodata ilusat, vihma puhul vihmast suve.

Valgevenes on kombeks kuni päikeseloojanguni ujumas käia, seejärel süüdatakse lõkked. Kui tuli on väiksemaks jäänud, hüppavad neiud ja noormehed paarikaupa üle lõkke. Kes teineteisel käest lahti ei lase, on saatuse poolt kokku määratud.
Leedulased kummardavad sarnaselt slaavlastega vett ja viskavad veekogudesse ohvriande.

Poolas kannavad neiud jaanipäeval õitest pärgi, hiljem panevad sellesse küünlad põlema ja lasevad pärjad mööda jõge allavoolu ujuma. Noormehed omakorda püüavad pärgi paadilt kinni püüda. Lisaks tantsitakse ümber lõkke ja hüpatakse üle tule. Iga aasta märtsi alguses tõuseb Poolas sündide arv – seda peetakse otseselt jaaniöö tagajärjeks. Õigupoolest pole selles tõdemuses midagi originaalset – ka eestlaste sündide arvu vaadates on ilmselge, et titetaigen pannakse kerkima sageli just suvisel pööripäeval.

Tuletegemise ja ravimtaimede kogumise komme on levinud kõigis põhjamaades.

Soomes on jaanipäev liikuv püha ja seda peetakse alati nädalavahetusel. Nagu Eestiski on levinud komme kaunistada maja välisust kaskedega, kodu kohal lehvib uhkelt värskelt pestud ja triigitud rahvuslipp. Kantakse rahvariideid. Jaanituli tehakse alati veekogu äärde.

Rootsis korraldab iga küla oma meiupuu pidustused. Meiupuu kujutab endast paelte ja lilledega ehitud teivast, mille ümber tantsitakse. Vallalised neiud korjavad seitset või üheksat eri sorti lilli kimpudesse. Need pannakse jaaniööl padja alla, et unes tulevase mehe nägu näha. Jaaniööl usutakse olevat üleloomulik mõju kõigele, mis kasvab. Rootslased usuvad, et jaaniööl võib hea õnne korral kuulda loomi rääkimas. Ulukeid ei tohi küttida, isegi kiskjad ei murdvat jaaniööl saaklooma. Jaaniööl võib rootslaste arvates teha kõike peale ühe – magama ei tohi minna mingil juhul.

Inglismaal tähistas südasuve juba tuhandeid aastaid tagasi keltide tulefestival. Kuulus Stonehenge’i kiviring on ehitatud nii, et just jaanipäeval tõuseb päike selle keskme kohale. Ülevat vaatepilti rõhutavad keskme ümber ringina paigutatud hiiglaslikud rahnud. Muistsel ajal süütasid britid kõrgendikel jaanitulesid. Tulega pühitseti koduloomi, nendega jalutati ümber tule päikese liikumise suunas. Inimesed hüppasid üle jaanitule. See, kes kargas kõige kõrgemale, pidi saama sügisel kõige ohtramat viljasaaki. Veetes jaaniöö pühitsetud paigas, võis saada näiteks erilisi võimeid, kuid neetud paigas viibimine võis tähendada hulluksminemist, äkksurma või õnnetut tulevikku. Ka inglise noorikud tavatsesid padja alla panna valitud õisi, et näha unes endeid.

Tagasi avalehele