Tagasi avalehele

 

Tiit Matvere – oma sõna ei murra


Tiit, Sina oled täna VBH Estonia, kunagise LOKMANI, kõige staažikam laomees. Kuidas sa mõõdaksid oma siinsete tööaastate jooksul läbitud kilomeetreid riiulite vahel? Või peaksime hoopis arvutama, mitu tonni kaupa on käte vahelt läbi käinud?
VBHs läheb mul 20. tööaasta. Algusaastatel tuli kogu töö teha käsitsi, siis kogunes neid kilomeetreid ja tonne ka rohkem. Nüüd saab suure osa tööst teha tõstukitega. Mis puutub kilomeetritesse riiulite vahel, siis avastasin telefonis äpi, mis näitab, et päevas tuleb mul kokku ligikaudu 11 000 – 15 000 sammu. Ka käsitsi töö pole veel kuhugi kadunud, nii et neid tonne kogunes päevas nii mõnigi. Olen mõelnud, et selle tulemusena peaks Eestimaa kodudes akende ees olema kusagil üle saja tuhande minu lõigatud aknalaua.

Elu on igas valdkonnas kiiresti muutunud. Kui kunagi oli sagedasti laos kuulda „Tiit! Kus riiulis see asi on?!“ – hõikumist, siis tänaseks on info riiulitest ja kaupadest koondunud serveritesse ja skanneritesse. Tiidu hea mälu oli meil kõigile teada, aga paraku, kui laoartiklite arv on juba üle 50 tuhande, no mis sa muud teed! Kuhu siit veel edasi minna, mis Sa arvad?
Mälu läheb meie töös ikka veel vaja. Paljud profiilid tulevad sisse markeerimata, siin aitab ikka mälu. Kataloogide lappamine on aeganõudev töö. Minu jaoks on oluline lisaks kauba artiklile ka see, milleks antud profiili või „jublakat“ kasutatakse. See teadmine annab võimaluse paigutada kaubad nii, et mõnigi tuhat ülearust sammu jääb päevas tegemata. Tänu sellele, et info riiulitelt on läinud serveritesse ja skänneritesse, saavad uued töötajad kohe esimesest päevast komplekteerima hakata. Minul läks alguses umbes pool aastat enne, kui sain iseseisvalt tööle hakata. Tänu skänneritele saab koheselt kindlaks teha kauba asukoha laos, koguse ning läbi viia jooksvalt inventuuri, milleks varem tuli ladu sulgeda või tulla nädalavahetusel kaupa lugema. Aga kuhu edasi? Robotiseeritud ladu ma lähiaastatel meil veel ei näe, sest Eesti turg on selleks liialt väike. Tarkvara areneb maailmas tohutu kiirusega, nii et tuleb panustada veelgi rohkem tehnika arengusse.

Sa oled Lõuna-Eesti juurtega mees, võru murdes vestlemist on teinekord kuulda, kui sealtkandist autojuhid meile kauba järgi tulevad. Ilmselgelt on ka neil selline omakandi-mehe tunne, kui kõnõlda saa. Kuidas Sa ise Tallinnas pikalt elades Põhja-Eesti õhuga harjunud oled?
Minu vanem poeg elab Norras polaarjoonele palju lähemal kui Tallinn. Käime seal vahel külas ja pole sellel põhjapoolsel õhul häda midagi. Olen Tallinnas elanud 41 aastat, kuid kodutunne tuleb peale siis, kui Võrumaale sõites 10 km enne Võru linna Haanja kuplid paistma hakkavad. Kõnõlõmine pole ka seni veel meelest läinud.

Sinu suust olen kunagi kuulnud haruldasevõitu väidet: „…aga minule just füüsiline töö meeldib“. Haruldane on see just tänapäeval, kui enamus inimesi pigem kontoritoole millekski paremaks peavad. Samas olen märganud, et just Sina oled hästi kursis maailma uudistega, loed lehti ja osalesid meelsasti rahvaülikooli loengutes. Äkki mängid vahel malet ka?
Ma ei taha kedagi salvata, aga minu kadunud isa rääkis mulle alati, et laua taga istumine pole meeste töö. Selles vaimus meid maal kasvatati. Olin 13, kui läksime esimest korda koos isaga öösel kell 4 käsivikatiga heinamaale. Sellest ajast meeldib mulle teha liikuvat ja füüsilist tööd. Nõuka-ajal taheti mind jaoskonda juhtima panna, kuid ma ei kujutanud ennast ette paberites tuhnimas ja laua taga istumas – keeldusin kategooriliselt. Töö peab pakkuma naudingut.

Maailma ja Eesti asjadega olen ennast alati kursis hoidnud. „Postimees“ ja Delfi uudised saavad iga päev läbi loetud. Peale selle on minu igapäevaseks seltsiliseks ristsõnad. Osalen Tallinna Võru seltsi tegemistes. See aitab alles hoida oma emakeelt ja meeles pidada, kus on mu juured. Võimalusel olen käinud ka Kaika suveülikoolides – see on seotud võru keele ja kultuuriga. Lisaks mängin Tallinna Võru seltsi näiteringis. Kui on kellega mängida malet, siis mõne partiiga saan ikka hakkama.

Nii mõnigi kauaaegne klient tunneb Tiitu kui sõnapidajat meest – kui on öelnud, et saab homseks need aknalauad mõõtu lõigatuna kätte, siis nii ka on. Olgu siis pikemalt tööle jäädes, aga lubatu tuleb ära teha. Mis soovituse Sa annaksid tänasele noorele inimesele, kes oma esimesel töökohal alustab?
Mees peab oma sõna pidama. Kui on tarvis, siis olen töötanud õhtuti ja ka nädalavahetustel. Ju siis on mind lapsest peale nii kasvatatud. Noored peaksid tööle tulles kõigepealt huvi tundma kollektiivi, töötingimuste ja töö iseloomu vastu. Kui esimene küsimus on „Palju siin palka saab?“, siis järelikult sellist noort ei huvita konkreetne töö ning tööaeg võib jääda firmas lühikeseks. Haridus on väga tähtis.

Mis kohta Sa näed kaugemas tulevikus Eestile Euroopas ja maailmas üldse? Oskaksid Sa olla ka nõuandjaks peaministrile?
Eesti on väike riik. Kindlasti on meie riigile kasulik olla Euroopa Liidus ja NATOs. Eesti eduks tulevikus saab olla ainult tark majandus, st lisandväärtusega toodang. Peaministrile ja kõikidele meie poliitikutele koputan vaid südametunnistusele – teid on sinna valinud rahvas, millest lähtuvalt tuleb valitseda.

 

 

Korduma kippuvad küsimused


Tagasi avalehele