Tagasi avalehele

 Puidust tugiraam aknapaigaldusel
MIDA SILMAS PIDADA?
Mehis Tiitsar
tootejuht

Tüüpiline näide ebakvaliteetsest eeltööst enne aknapaigaldust. Kõmmeldunud ja ebakvaliteetne puit ei ole aknaraami ümber sobilik materjal.

Aastakümneid on meie laiuskraadidel hoonete soojapidavus ja energiatõhusus olnud teisejärguline, kuna ressursse mida kasutada oli justkui piiramatult. Katlamajad olid suured, nende korstnad veelgi suuremad, puid metsast võtta küllaga, piiritud ja alati abivalmis vennasvabariigid kunagi vastu ei vaielnud …
Majad jäid tihtipeale üldse ilma soojustuseta, aknaraamid liimiti talvel kinni kleeplindiga, et lumi päris tuppa ei tuiskaks või osteti apteegist vatti akende ümbruse tihendamiseks.
Need ajad on ammu möödas, samamoodi ka mõtteviis ja ressursid, mida jääb üha vähemaks. See sunnib inimesi rohkem mõtlema võimalustele, kuidas hoida soojakadusid minimaalsetena, majad soojematena ning küttekulud kontrolli all. Ehitusinsenerid ja materjalitootjad leiavad üha uusi ja tõhusamaid lahendusi selle saavutamiseks ja aina rohkem pööratakse tähelepanu nendele kohtadele, mis on senini liiga vähe tähelepanu saanud. Hoonete parem soojapidavus ei koosne siiski ainult efektiivsemate isolatsioonimaterjalide kasutamises seintes või lagedes, vaid sama olulised on ka teised hoone sõlmed ja materjalid.
Sellisteks olulisteks sõlmedeks on akende ja uste paigaldamine, millesse kohati suhtutakse liiga pinnapealselt või piisavalt tähelepanu pööramata. Tihti hoitakse fookus ainult akende U-arvudel ja muudel aknaga seotud näitajatel, samas unustades, et samatähtis on ka selle õige paigaldamine.

Kiirus ja koonerdamine lähevad kalliks maksma

Ei ole harvad olukorrad, kus akende eest ollakse nõus maksma kõrget hinda, aga nende paigaldus sooritatakse kõige kiiremat, odavamat ja paraku ka kõige ebakvaliteetsemat meetodit kasutades. See aga nullib igasuguse otstarbekuse kallite akende soetamisel, näiteks renoveeritavas hoones, kus esmatähtis oli parandada avatäidete kaudu väljuvat soojusenergiat. Oodatud kokkuhoid võib jääda tulemata ja investeering tänapäevastesse akendesse ei ole õigustatud.
Täna kohtab Eestis avatäidete paigaldamisel veel üsna sageli meetodit, kus aknad või ka uksed tõstetakse puidust raamide abil soojustuskihi sisse. Esmapilgul pole sellisel lahendusel justkui viga midagi, kuid kui süüvides sügavamale teemasse, ilmnevad antud lahendusel mitmed varjatud puudused.

Raamid paigaldatakse varajases ehitusfaasis.

Raamid paigaldatakse varajases ehitusfaasis.

Enamlevinud eramute seinamaterjaliks on täna kiirelt püstitatav kiviplokksein, millega saadakse seinad püsti väga kiiresti. Tellija ja ehitaja poolt vaadatuna on see väga hea. Samas aga ei anta kiirustamise tõttu erinevatele hooneosadele piisavalt aega tahenemiseks. Nõnda valmib järgmine etapp ehitusest enne eelmise osa lõplikku kuivamist. Siin saavad kokku erinevad materjaliliigid, nagu antud juhul on puit ja vett täis kivi, lõpuks kaetakse kõik see õhutiheda isolatsioonimaterjaliga ja ongi esimene ohumärk käes. Lisaks eeltoodule lisab probleeme kui valmistada akna puidust raam sügavimmutatud puidust ja ei lasta kogu konstruktsiooni enne akende paigaldamist lõpuni läbi kuivada, olemegi olukorras, kus hilisemad tõsised probleemid on vältimatud.
Puit on oma loomuselt elav materjal ja isegi kvaliteetse materjali kasutamisel jääb alatiseks selle „mängimise“ võimalus õhuniiskuse ja temperatuuri muutumisel. Kui sinna lisada aga fakt, et tihti valmistatakse sellised abiraamid just kaubandusvõrgust leiduvast kõige soodsamast ja ebakvaliteetsemast materjalist, siis ei saagi loota, et hilisem tulemus on probleemivaba. Näitena tooksin sisse levinud SILS e. krohvitud fassaadi kasutuse, kus täna sertifitseeritud süsteemi pakkujad on töötanud välja liitsüsteemid, kus avatäite ja fassaadi maksimaalne nihkumine on lubatud 2 mm, mis ei sobi kuidagi kokku puitraami lahendusega, mis on >2 mm. Põhjus on avatäidet ümbritseva elastse, liimitava krohvivõrgu servas, mis suurema nihke korral lahti rebitakse ning hiljem vihmaveega täitudes, märgab puitu, tekitades veekahjustusi.
Ehitustel ringi käies hakkab silma ka tõsiasi, et aknaid soovitakse viia müüritisest väljapoole üha kaugemale, peaasjalikult fassaadide soojustuskihi paksuse või arhitektuursete eripärade tõttu. See aga nõuab väga laia ristlõikega puidu kasutamist. Mida laiem on pruss, seda suuremad võivad selle kõmmeldumisel tekkida kujumuutused.

Aknad koos puitraamidega on täielikult avatud ilmastiku mõjudele.

Aknad tahavad täpset arvestust

Avatäite asukoht, et saavutada maksimaalne U-väärtus, ning parim valgustäitumine siseruumides on tegelikult üks kriteeriumeid, millega isegi arhitektuuris ei arvestata – tihti on tähtsamal kohal disain, rääkimata veel muudest tehnilistest aspektidest nagu kinnitamine ja fikseerimine. Põhjamaades on just kulukamad kindlustusjuhtumid tekkinud läbi akende montaaži, mis võib viia kuni terve fassaadi renoveerimiseni välja.
Mitte vähemtähtis on ka tõik, et tihti minnakse alt sellega, et hoitakse kokku kinnitusvahenditelt puitraami kinnitamisel. Esiteks ei mõelda sellele, kui suured ja rasked tulevased aknad on ning sellega arvestamata ala – dimensiooneeritakse raamile mõjuvad koormused. Kolme-neljasaja kiloste suurte akende stabiilselt paigalpüsimiseks on vaja hulk korralikke ja tugevaid kinnitusvahendeid. Kui lisada juurde teadmine, et mõni sellistest suurtest akendest hakkab tulevikus ka lahti käima ning sellisel puhul mõjuvad aknale hoopis teised füüsikalised jõud, oleks muretsemiseks juba piisavalt põhjust. Kõik sellised kinnitused ja kinnitusvahendid peavad vastama ettenähtud keskkonnaklassidele, näiteks immutatud puidus ei saa kasutada tavalisi kruve ja montaaži nurkasid, vaid nendeks sobivad ainut kas roostevabad või galvaaniliselt kaetud kruvid, mille pinnakate on >55my Zn.
Kui nüüd jällegi kokku hoida, võib juba mõne aasta pärast olla tulemuseks see, et happeline keskkond on kruve sel määral kahjustanud, et need puidu „mängides“ lihtsalt murduvad. Tulemuseks muutub puidust abiraam veelgi ebastabiilsemaks ja võib suisa seina küljest lahti tulla.
Kui juba raam on saanud võimaluse liikuda, liigub ka sellesse paigaldatud aken ja tavaliselt ei toimu selline liikumine kontrollitult. Tulemuseks on ebatihedad lekkivad aknaümbrused, lahti rebenenud auru/tuuletõkke teibid, mis sellisel juhul oma ülesannet ei täida. Ruumi seest tulev niiske õhk pääseb aknaümbruses olevasse tihendusvuuki ja muudab selle märjaks, mistõttu see ei toimi enam soojapidava materjalina. Talvel lisandub märjale vuugile veel ka oht külmuda ja jääkristallide purustav mõju, mis muudab vuugi veelgi lekkivamaks. Kui aknaümbrus ei ole stabiilne ja kisub akent kaasa, siis võib osutuda peatselt võimatuks akna reguleerimine, mille tulemuseks on halvasti sulguvad aknad.

Aknapaigalduse väljavaated on paranemas

Täna on parimat kvaliteeti pakkuvad ehitajad ja aknapaigaldajad teadlikud sedalaadi ohtudest ning kasutavad üha rohkem spetsiaalselt väljatöötatud aknapaigaldussüsteeme. Need on katsetatud, omavad kindlaid arvväärtusi koormuste suhtes ja pole ohtu, et paigaldusjuhendist kinni pidades tekib hiljem probleeme akende stabiilsuses.
Kuna aknad ja uksed ja mitte ainult, seda võib öelda paljude ehitusmaterjalide kohta, on muutunud üha kvaliteetsemateks ja ajas hästi vastupidavateks, siis ei tohiks ka nende paigaldamisel erandeid teha. Soetad endale korralikud, kümneteks aastateks kestvad aknad – tee ka korrektne paigaldus ja ära lepi järeleandmistega paigaldusmaterjalide osas. Hilisem vigadeparandus osutub kindlasti palju kallimaks ja närvesöövamaks, kui asi kokkuvõttes väärt on.

 



 

Tagasi avalehele