Tagasi avalehele

 

 

 

 

 

 

Ülar Männilaan
Retlar


Milline on Retlari saamislugu?
Retlar on eesti kapitalil põhinev mööblitootja, millel täitus „aprillinaljana“ 1. aprillil 20 aastat.
Otsus firma loomiseks oli selles mõttes lihtsam, et ma tulin samast valdkonnast, seega klientuur jäi samaks ja loodud suhted jäid püsima. Selle baasilt me kasvasime ning täna tundub, et oleme õigeid otsuseid teinud rohkem, kui valesid. Retlaril on praegugi veel alles need kliendid, kellega ma esmakordselt tutvusin alles Lindal Private’s, kus ma enne Retlari loomist töötasin.
Nüüdseks kadunud Lindal Private on tegelikult minu suunavalikus väga suurt, kui mitte kõige olulisemat rolli mänginud. Lindalis jõudsin ma läbi teha kõik etapid – alustasin tislerina, lõpetasin tegevjuhina.
Mul on kahju neist ettevõtetest, kes on alles arengustaadiumis, sest tegelikult on neil kõige raskem. Oli ju meilgi üsna keeruline. Tagantjärele vaadates pöörasid arengusuundade valimise ajal meile kõik seljad. Pank näiteks ütles, et „ostke poole väiksemaid masinaid“. Aga meie oleme täna siin, kus me oleme, ainult tänu sellele, et olime veidi hulljulged ja julgesime võtta ka riske. Need olid sammud ja teod, millesse me ise siiralt uskusime. Aegajalt mul süda ikka kripeldab, et miks neid, lapsekingades tublisid ettevõtteid, ei panda tähele. Mõtted ja teod just algusperioodil on tegelikult kõige tähtsamad. Kahjuks ei tehta lugusid alustajatest, vaid nendest, kes on juba kuskile tippu jõudnud.
Kutsehariduse ja tööjõuteema Tallinna pool ehk kust Retlar täna oma töötajad saab?
Retlar on selles mõttes üsna ebastandardne, kuna meil on äärmiselt väike tööjõu voolavus.
Näiteks on meil praegu mitmeid töötajaid, kes Retlaris on tööl olnud üle 15 aasta.

Millega te neid kinni hoiate?
Seda peate neilt küsima, aga meil on hetkel tööl mitu inimest, kes tulevad meiega sarnastest firmadest. Igaüks neist võtab eelmistest töökohtadest tükikese head, mis talle kõige enam meeldis. See ehk ongi üks põhjus, miks meil on üsna väike kaadrivoolavus – kui teistes kohtades töötajalt ainult nõutakse, siis meie ütleme, et kui „fun“ ära kaob, siis on midagi valesti. Kui see suhkrutükk ära kaob, siis ei ole mõtet pingutada ja tõmmata seda viimastki välja, seistes meeste selja taga stopperiga, mõõtes tema töö kiirust ja igaks operatsiooniks kuluvat aega. See pole enam see.
Töös peab olema midagi, mis sütitab. Klient tahab lõpuks meie poolt pakutava eest raha ära maksta, aga kuidas sa küsid pisarate, higi ja valuga tehtud töö eest tasu. Klient ju näeb, milline see tööprotsess on.
Üheks oma peamiseks tööülesandeks pean ma seda, et hoida see sära siin majas ikka alles. Inimene peab tulema rõõmsana tööle, ta peab tahtma seda tööd teha. Me ei soodusta ületunde, me ei taha seda. Inimene peab minema koju ja suhtlema oma perega, sest vastasel juhul kannatavad peresuhted, sealt tekivad omakorda järgmised pinged, mis jõuavad lõpuks töö juurde ja hakkavad töö kvaliteeti mõjutama. Kui töömees on naisega tülis, ei saa ma temaga tööasjadest rääkida, ta mõtted on mujal, ta on pinges ja balansist välja viidud. See on absoluutselt viimane, mida ma enda töötajale soovin. On aeg töö tegemiseks ja on aeg kodus olemiseks, perega suhtlemiseks ja puhkamiseks.
Ühe poisi olen ma näiteks saanud koolipingist, Kellu-koolist (Tallinna Ehituskool). Ta töötab siin juba 8 aastat. Me oleme sealt ka praktikante võtnud. Kellele see töö sobib, need käivad ka suvel. Kui saada oma õpitaval erialal praktikat ja tekib juba oma käekiri, siis ehk oskavad nad ka paremini töökeskkonda siseneda. Muidu, kui vajame tööjõudu, paneme küll CV Online’i kuulutuse üles, aga sealt tulnud CV-dest viskame 99,9% kohe minema, sest sealt pole võtta mitte midagi. Selle 20 tegutsemisaasta jooksul oleme näidanud noortele, et ise teha on väga äge. Enne masu tekkis uusi ettevõtteid nagu seeni pärast vihma, aga 5 aastat hiljem on enamus neist kadunud, ka meilt läksid nii mõnedki oma ettevõtet tegema.

Osad on vist loodud ettevõtjateks ja teised pole?
Ma usun küll. Nii nagu näiteks spordis ja muusikas, peab ka ettevõtjal olema tohutu kannatus. Justnimelt kannatust pean ma peamiseks hea ettevõtja omaduseks. Arusaam, et kõik ei lähe homme käima, kõik võtab aega, võib sind väga kaugele viia. Ma nõustun sellega, et head asjad võtavadki aega, aga samas ei tohi unustada, et peab ka ise pingutama, leidma uusi lahendusi ja võimalusi.
Lisaks on minu meelest hea ettevõtja omaduseks koostöö. Koostöö oma töötajate ja partneritega. Ise arvad kogu aeg, et teed õigeid otsuseid, aga kui hakkad oma partneritega rääkima, siis tuleb välja, et on ka teistsuguseid vaatenurki, mõtteid ja siis tuleb erinevate arvamuste vahel leida mingi tasakaal. Ettevõtlus on juba kord selline, et kasum pole enesestmõistetav, aga kui midagi õnnestub, tuleb ka kasumit. Minul õnnestus see, et läksime ühel hetkel Venemaale ja tekkis julgus küsida raha. Sealt Retlari edulugu tegelikult ka algas. Aga see juhtus alles kümme aastat pärast Retlari loomist. On olnud ka kehvemaid aegu, aga ma julgen öelda, et see kannatus, koostöö ja ka usaldus on Retlarist teinud selle ettevõtte, kes me praegu oleme.

Sinu jutust tuleb välja kaks väga olulist punkti: julgus teha ise otsuseid ja julgus küsida õiglast hinda.
Mingil ajal, mingis etapis jõuad tegelikult selleni, et sa julged õiget hinda küsida. Seda saab teha aga siis kui klientuur on nii suur, mis omakorda tähendab seda, et sa saad teha valikuid. Aga selleks, et küsida õiget hinda, peab ettevõte olema kliendi jaoks usaldusväärne ja omama teatud kvaliteedimärki. Õiglast tasu saab küsida siis, kui klient on kindel, et ta saab õige asja õigeks ajaks.
Ainus, kus me VBHga konkureerime – me sponseerime mõlemad Võrkpalli Föderatsiooni.
Üks hetk sai tehtud otsus, et annan raha parem noortesporti, sest see teeb mind palju õnnelikumaks.

Tulles võrkpalli juurde, sul on ka võrkpalli tagapõhi?
Üleüldse on sport mulle elu aeg olnud südamelähedane. Ma alustasin 2.-3. klassis võrkpalliga ja olen spordi sees olnud läbi aegade. Peale võrkpalli on mu lemmikud veel korvpall ja kergejõustik. Tihtipeale küsiti siia ettevõttesse tulnud uutelt töötajatelt, et kas oled Türilt pärit (Ülar Männilaan on ise pärit Türilt) või võrkpallur.
Spordil oli oma osa ka näiteks selle sama Võru kooli valikus. Ma olin 8. klassi poiss, mille järgi sa ikka kooli valid? Kas ma teadsin, et ma tahan mööbliga tegeleda? Ei! Ma läksin Võrru, kuna ema suutis mulle kooli heas mõttes võrkpalliga “maha müüa”. Ema oskas õigetele nuppudele vajutada ja Võrus oli hea võrkpalli tase. Sport on kuidagi siiamaani minuga kaasas, käin siiani igal nädalal palli mängimas.

Kui tihti jõuad Türil käia?
Türil on mul suvekodu ja niipalju, kui ma saan, olen seal. Ma ütlen ikka, et kui sa oled Türi inimene, on sul kaks kohustust – sa pead käima rohkem kui 10 korda aastas Türil ja sa pead käima Türi Lillelaadal.
Tegelikult on suvekodust saanud mõnus paik, kus saab nokitseda oma asjade kallal, niita muru ja lõhkuda puid. Nautida loodust ja head sauna. Kui pühapäeva õhtul Tallinna jõuan, on tunne, nagu oleksin nädalaselt puhkuselt tulnud. Türil olles laen oma patareid täis ja puhkan.

Lillelaat on kasvanud väljapoole Eestit?
Jah, seal kaupleb nüüd lätlaseid ja leedukaid, aga ostjad on soomlased ja rootslased. Vahepeal muutus see laat palaganiks, müüdi autosid, traktoreid jms. Mul on hea meel, et nüüd on see välja lükatud ja pakutakse jälle taimi, mahetalud pakuvad oma toodangut jne ehk siis jälle on au sees aia- või talupidamisega seonduv.

Millistesse riikidesse põhiliselt oma toodangut müüte?
Põhiliselt Skandinaavia turule, aga viimasel ajal oleme esindatud üha rohkem ka Eestis. Kui tehti Hiltoni hotelli, siis läksime esimest korda Merkoga lepingusse ja seal saime me üsna hästi eesti ehitajatele end tutvustada. Tekkis partnerlussuhe, kuna saime oma olemust peatöövõtjatele paremini välja käia.

See näitab teie poolt väga tugevat projektijuhtimist.
Jah, seda kindlasti. Projektijuhtimine tagab ju selle, et meie protsessid on paigas. Projektijuhid teavad, millele või kellele kõige suuremat tähelepanu pöörata. Ma arvan, et hea projektijuht peab mõistma ja olema kursis kõigi etappide ja protsessidega, mis tuleb projektis läbida. Praegu on meie projektijuhid enamasti kõik meie maja kasvandikud, alustasid Retlaris tisleritena. Ühel hetkel sain aru, et ühel või teisel töömehel on see tehnoloogiline ja logistiline pool tugev ja selge. Nii neist saidki ajapikku head projektijuhid. Mina hindan neid väga.

See annab ka sellise julguse… nö julge hundi rind on rasvane?
Ilmselt küll jah. Eks see hundi rind on mõnikord ka haavleid täis, aga praegu võib öelda, et pigem on see rind rasvasem. Täna saame öelda, et me ikka võime abistada võrkpalli föderatsiooni.

Kuidas te valite endale projekte, kas ütlete mõnedest ära, kuna teate, et ei jõua kõike valmis teha?
Pigem võtame kõik vastu, pisut selekteerime ka ajalises või rahalises mõttes. On neid projekte, mis viibivad, aga siis saame ajaga mängida.

Kas projektide edasilükkumine on valdavalt Eesti probleem, või näed sa seda juhtuvat ka teiste riikide projektidega?
Seda on igal pool. Ehitus- ja projektijuhtimine pole probleemne vaid Eestis. Keegi peatöövõtjatest ei taha ju allhankijatele öelda lepingu algul, et meil ajad nihkuvad. Aga au ja kiitus neile, kes seda julgevad öelda. See annab meile planeerimiseks paremat infot.
Paljude renoveerimisprojektidega saad aru, kui mahukas projekt võib olla alles siis, kui oled juba projektis sees ja vana asja ära lõhud. Kuna me oleme võtnud tolerantse firma seisukoha, siis püüame sellistes olukordades ka tolerantselt vastata ja olla võimalikult paindlikud.

Mille järgi sa täna endale tarnijaid valid?
Projektipõhiselt.

Kas täna mööblitööstuse kontekstis on oluline, et kõik koostöö materjalid võiks saada ühest kohast?
Minu jaoks ei ole. Põhjus on see, et hankija võib rohkem välja lubada, kui reaalselt teha suudab. Tarnekindlus ja -kiirus on meie jaoks faktor nr 1. Kui tahate kõike pakkuda, siis peab seda tegema igas positsioonis.

Rääkides veel spordist…
Võru Tööstustehnikumis oli tahvel, kus ma olin ära märgitud kui kõige mitmekülgsem sportlane läbi tehnikumi ajaloo. Kõige esimene oli minu jaoks alati võrkpall, siis korvpall ja kergejõustik. Türilt sain ma oma võrkpalli alghariduse kätte ja oli teada, et ma Türi koolist lähen ära. Võru valik tuli sellest, et mu ema hakkas asja uurima ja soovitama, et miks sa peaks traktoristiks õppima, mine õpi midagi muud, midagi ägedat, mida meil siin ei ole. Ma pean siiamaani kätt südamele pannes emale ütlema, et väga õigesti suunasid ja oskasid ka sellele nupule vajutada, et seal oli see võrkpalli osa olemas.
Ma olin tehnikumis selline tüüp, kes hommikul kell 6 ärkas üles, tegi 5km jooksu ja siis kooli. Lõunapausil, kui oli tunnine vahe, tegin hüppetrenni. Peale kella kolme oli tehnikumis iga päev renditud saal, kus sai 2 päeva mängitud võrkpalli ja 2 päeva korvpalli.
Olen kolmekordne Võru Rajooni meister korvpallis, viiekordne meister kergejõustikus, võrkpallis niipalju ette näidata pole, sest saime Võru Spordikoolilt alati ära, ehkki viimane oli meiega alati tõsises hädas. Kergejõustikus tegin sprinti, 100m, kaugus, kolmik, 4×100 ja seda ma tegin õhtuti peale pallimängu. Ma pole kergejõustiku trennis käinud mitte ühtegi päeva. Kolmikut hüppasin 13,27m, kaugust hüppasin 6,94m ja 100m jooksin ajaga 11,3s. Mul oli see plahvatus olemas läbi selle, et võrkpall tahab pöiatööd. Kogu aeg üks hüppamine.
Võrkpalli ja hariduse seose vahele tooksin veel ühe juhtimislause. Mängulises spordialas, nagu pallimängud on selline loogika: sina ei ole kunn ja sinu kaaslane ei ole kunn, sa pead olema tiimikaaslane. Ka meie oma firmas üritame mängida tiimimängu. Alati ei lähe see hästi, aga kui läheb, siis see on mulle märk, et see asi on ka õigesti läinud.

Milliseks hindad mööblitootjate koostöö tänases Eestis?
Nii ja naa. Allhankijatega on alati keeruline, müüa tahetakse odavalt, aga teha on kallis. Sealt tulevadki need käärid, et ei saada kaubale. Kõik peavad ju raha teenima, et turul elus püsida.

Mida soovitaksid parlamendile?
Naljaga pooleks võiks öelda, et kui nad niimoodi asju käsitlevad, siis nad peaksid ettevõtjatele hakkama raamatupidamise pidamise jaoks raha jagama.
Sellega, mida nad korraldavad, pole nad minu arvates midagi suurt võitnud. Ettevõtjatele pannakse selliste muutustega suur koormus ning see pole fikseeritud vaid muutuv koormus. Jah, palgaarvestuse programmid on olemas, aga kui nüüd tuleb keegi ja ütleb, et arvesta mulle nüüd niimoodi, siis sa kulutad sellele eraldi nii ja nii palju aega.
Mu onu käis kunagi õppimas Budapesti ülikoolis arhitektuuri ja aastaid hiljem käisime koos temaga kohtumas ta endiste grupivendadega (Ungaris on ka ju astmeline tulumaks) kellest üks ütles, et astmelise tulumaksu pidamiseks tuleb võtta kõigepealt 8 tundi tööpäevast ja pärast veel 4 tundi peale tööpäeva, et arvutada endale välja endale oluline kuu lõikes.
Ehk kokkuvõttes antakse sellega kõikidele koormust juurde. Ühiskond istub kogu aega mingis stressiolukorras. Kõige hullem on see, et teema käsitlus käib mingi 20 euro ümber inimese kohta. Seda, kas tõsta siia- või sinnapoole tulumaksu.

Rääkides veel haridusest, kui paljud noored eriala spetsialistid leiavad tee Retlarisse?
Mina lõpetasin Võru Tööstustehnikumi ehk alustasin mööblivaldkonnas juba 8. klassist. Ka praegu on seal väga hea baas, kõik on heas korras, tundub vaid, et täna pole seal enam õpilasi. Mingil põhjusel see valdkond hakkab sellisel kujul hääbuma, vanasti oli Võru kõva mööblikants. Keskastme spetsialist eelistab täna minna ülikooli, suhtumine on selline, et kutseharidus, kellele teda vaja on?
Eesti haridussüsteemist ei jõua noored praegu meieni. Eesti ühiskond ja ka haridussüsteem soodustab minu arvates seda, et kutseharidus pole mingi haridus. Minu meelest on see just vastupidi, kutseharidus annab sulle väga kindla oskuse, mida sa saad rakendada. See oskus tagab sulle kindla töökoha. Ma julgen väita, et tisleritest või pingioperaatoritest on praegu puudus, neid tuleb tikutulega taga otsida.
Ma olen mõelnud, kui varasemalt oli ikka näiteks töökoja meistrit vaja, või peatehnoloogi, konstrueerijat, siis mitte ühtegi ei tulnud TTÜst. (Hiljem Ülariga tootmises käes, tuli talle meelde, et on siiski üks magistriõppes naisterahvas TTÜst, kes töötab CNC-pingi peal). Haridusest kokkuvõtlikult niipalju, et mul pole hariduse vastu midagi, aga siis peab see olema ka haridus. Ise otsin pigem inimest, kes oleks sisemiselt korrektne, kohusetundlik ja kes tahab seda tööd teha. Kõike muud võib juurde õpetada. Jah, see võtab 5 aastat aega. Seepärast ütlengi uutele inimestele, kes meie majja tulevad, et võta aega, enne kui ma sulle mingi projekti teha annan. Mõnikord on see nende jaoks solvav ja me ei saa neile seda ette heita, sest oleme ise neid sellisteks kasvatanud. Keskkond ise kasvatab neid sellisteks.
Kokkuvõtteks võiks noortele tsiteerida klassikuid – edukas olemiseks pead olema õigel ajal õiges kohas ja tundma neid inimesi, kes tunnevad häid inimesi. Ole rikaste keskel ja tee õigeid otsuseid.

Kuidas palju on Eestis mööblisektoris levinud alltöövõtmine?
Me olemegi ju alltöövõtjad, meie jaoks ju lõppklient pole kunagi klient, vaid Rootsis, Norras ja Soomeski tihtipeale on arhitektuuribürood meie ja lõppkliendi vahel. Nemad valivad välja projektid ning ohjavad kogu seda protsessi. Skandinaavias on ka spetsiaalsed projektijuhtimisfirmad, kes otsivad allhanke tegijaid.
Tänasel päeval leiab töö meid ise üles tänu nendele projektidele, mis me juba teinud oleme. Me ei käi messidel, sest mida me seal Retlarist näitaksime, meil pole ju ühte kindlat toodet olemas. Aga samas, mulle meeldib mõelda, et me müüme tellijale usaldust.

Millest on Eesti mööblitööstuses vajaka?
Koostööst. Täna on Eesti Vabariigis seadmeid kordades rohkem, kui neile on kasutust, aga pole heanaaberlikku suhet, sest kõik tahavad ka projektijuhtimise raha oma taskusse saada. Leppimatust ja eestlaslikkust on veel piisavalt palju.
Itaalia mööblimaailm elab selliselt, et üks asi tehakse ühes ettevõttes, teine teises, kolmas kolmandas. Kas see oleks just asi mille poole püüelda, aga Eesti kontekstis me võiksime suuta neid protsesse rohkem koordineerida, sellest võidaksid kõik osalised ja riik tervikuna.

Millega saaks Eesti riik mööbliettevõtjat aidata, et kogu sektor saaks rohkem tuult tiibadesse?
Eestis on ca 500-600 mööbliettevõtet, Soomes niisama palju, Euroopas tervikuna veelgi rohkem. Ma ei tea, kuidas suudaks Eesti sellises kontekstis paremini välja tulla, me olime ju 50 aastat ära lõigatud. Üks asi, mida riik saaks teha, on ära muuta riigihange nii, et seda ei võidaks kõige odavam pakkuja. Siis juhtub sama, mis TTÜ raamatukoguga, mille hanke võitis ettevõte, kes ei järginud enam projekti Projekti järgimine on ometi ju riigihanke üks kohustusi. Ja me teame, et seesama ettevõte teeb korduvalt samu vigu. Miks ta teeb? Aga sellepärast, et riigisektor ei pööra sellele mingisugust tähelepanu. Avalik sektor saaks asja suure kella külge panna. Sama on EASi rahaeraldustega, mida peaks laiemas kontekstis vaatama. Kas konkreetne ettevõte, kes saab toetuse, lubas suurendada töökohti? Aga kus see tööjõud tuleb? Kui minu juurest, siis sellega tekitame täiendavalt tööjõukriisi. Ja sellest väljatulemiseks peaksin hoidma tööjõudu kokku, siis peaksin ma robotitesse investeerima. Ka ekspordi toetusteks peaks olema platvorm ehk toode, mis müüb. Võiks jälgida seda, milline sihtgrupp vajaks toetust, milline mitte.
Täna räägivad kõik tööjõu kriisist. Miks ma peaksin töökohti looma? Ma peaksin töökohti pigem optimeerima, et ka inimesele rohkem palka maksta. Ka tema tahab ju paari aasta jooksul 5-10% rohkem tasu saada. Ja siit juba samm edasi minna täiendavate toetuste alusel, anda neile paremad võimalused sedasama toodet kiiremini ja kvaliteetsemalt toota.
EAS toetab projekte sellisel juhul, kui sa lood uusi töökohti. Aga tegelikult peaks ja võiks muuta efektiivsemaks töökohta, et inimesele rohkem palka maksta.

Millisena näed tulevikku, mööblitööstus ja Retlar 20 aasta pärast?
Mööblitööstuse osas ei julge midagi kõva häälega öelda, sest selleks peaksin olema ka mööblitootjate liidu liige. Muidu peaks kõigil, kes on hästi tööd teinud ja enda müüke kasvatanud, minema hästi juhul, kui ei tule jälle mõnda üle-euroopalist majanduslangust. Ma loodan, et Retlar on endiselt pildil ja oma nišis tegija. Ma tahaksin, et Retlar oleks ettevõte, mis on suutnud oma protsessid võimalikult efektiivseks muuta. Ja mis kõige tähtsam – et töölised tunneks endiselt töötegemisest rõõmu nii nagu nad praegu seda teevad.

Intervjueerisid Indrek Sauga ja Vahur Kaljusto 21.05.2018

 



Tagasi avalehele