Tagasi avalehele


  Persoonilugu

  MADIS VIISE


See, kes tunneb puidust akende, uste, treppide ja majade tootjat Aru Grupp AS-i, teab kindlasti ka Madis Viiset. Kes ei tea, siis väga lühidalt: Madis koos abikaasa Teaga on olnud Aru Grupp AS asutamisest alates võtmeisikutena alusepanijateks firma arengule. Madise tööks on olnud kogu müügistruktuuri loomine ja firma ideoloogia ülesehitus, pidevalt ise ees liikudes. Paraku juhtus Alpides suuskadel puhates õnnetus, mis Madise ratastooli surus (sarnasel ajal ja mitte kaugel kohast, kus juhtus õnnetus ka Schumacheriga). Täna võime öelda, et kui on vaja näidet tuua sitkest vaimust, siis Madis ongi see näide. Ta suutis tagasi pöörduda nii Aru Grupp AS-i müügitööle, kui ka sealt veel pika sammu edasi, täiesti uuele leheküljele – Madis on täna Kadrina Vallavolikogu esimees.
Madis, kuidas siis nii, et korraga poliitikasse?

Ei olnud see ei äkki ega ole ma ka mingi poliitik. Ikka eeltööd tehes, mille käigus õppisin niigi kodust Kadrina valda veelgi paremini tundma. Ja poliitika või parteidega ma ei tegele, vaid osalen ikka kohaliku omavalitsuse töös. Kadrina valla inimeste suur toetus tuli endalegi üllatusena, nüüd siis püüan omalt poolt neile heas mõttes tasuda. Ja mis see poliitika üleüldse on? Kui poliitikaks võiks nimetada järjekindlat soovi kohaliku elu asju kohapeal otsustada ja võimalikult targalt ja hästi teha, siis selline poliitik tahan küll olla!

Tavapäraselt arvatakse ärist poliitikasse siirdunud inimeste kohta kahte moodi. Kõigepealt seda, et äris kõrbes ja nüüd muuks ei kõlba kui poliitikasse. Teiseks, et sai juba rikkaks ja nüüd läks poliitikasse veelgi enamat noolima. Kuidas Sinu puhul on?

(Naerdes) No minu kohta ei kehti kumbki variant mingist otsast! Pean seda hoopis loomulikuks arenguks. Ise peab ära tundma, kui aeg käes on. Usun sellesse, et otse koolipingist tulnud noor inimene ei sobi veel kogukonda ja riiki juhtima, olgu need isiksuseomadused ükskõik kui head. Elu- ja töökogemused on ilmtingimata vajalikud.
Kas mitte vanas Roomas ei olnud Senatisse saamiseks vanuseline alampiir määratud – alla neljakümnendaid ei peetud kodanikuküpseks, et riigiasjades otsuseid teha.

Loomulik ja õige järjekord paistab olevat elus korjatud töö ja ärikogemuste kasutamine sellele järgnevas poliitikaelus. Vastupidist näeme ka, aga see pigem ei ole enam kogukonna huvides, vaid kipub olema selle inimese enda heaolu esikohale suunav areng.

Kas Sa tunned, et Sind on tänases ametis aidanud senine haridus ja töö? Kuidas nimelt?

Muidugi. Mis muu siis veel aitab? Lihtsalt kummitempliks ma ei pürginud. Haridus on mind toetanud pidevalt – eile, täna, ka homme. Olen nimelt õppinud arstiks, täpsemalt loomaarstiks, ja sellest saab abi igasugusele probleemile lähenedes:

Kõigepealt on vaja panna diagnoos, seejärel on võimalik leida ravi! Kõigepealt anamnees, siis diagnoos, siis ravi! Vaadake selle pilguga ringi ja näete ise, kui hästi see kehtib!
Tuvasta kõigepealt probleemi olemus, siis alles saad seda lahendama asuda.

Töö Aru Grupis on mulle andnud võimaluse maailmas rohkem rännata, kui ma omal käel oleksin ehk jõudnud. Näiteks Jaapani kliendiga töötades harjusin väärtustama nende süsteemsust ja täpsust detailides. Eriti sõnade täpsust ning siis tegudega nende samade sõnade kinnitamist. Jaapanlased pinnisid omal ajal mind küsimusterahega toodete kohta ja üheskoos õnnestus meil koostada üksikasjalik tehniline tabel-dokumentatsioon, mis on töös siiani ja on tohutult hõlbustanud meie müüki Jaapanisse.
Muide, Jaapaniga on seotud ka naljakas juhtum: mind otsustati seal kohe alguses proovile panna, neil on vanaks traditsiooniks uus äripartner kõigepealt põhjalikuks tundmaõppimiseks täis joota, et näha, mis inimesega on tegu. Minuga läks neil selles mõttes viltu, et eestlase genofondiga meest on jaapanlasel viinaga raske murda – lahkusin õhtul omal jalal siis, kui nemad ise laua alla jäid.

Tööst olen ka omandanud elutõe – teeme seda, mida SAAB teha! Sihte on vaja seada. Ja parem on, kui need on ka saavutatavad pingutusega!

Kas oled uues ametis ka juba pettumisi-tagasilööke kogenud?

Kuidas muidu. Aga olen selleks valmis olnud. Mis mind tänases poliitilises elus häirib ja millele tahan ise kindlasti vastanduda on see põhimõtteline ärapanemine. Pean silmas tüüpilist võitlust oma sooja koha pärast, mis varjutab kõik muud eesmärgid ja jätab kõrvale peapõhjuse, milleks valijad on neid inimesi valinud ja usaldanud ühise tüüri ja rahakoti juurde. Väga häirib ka see, kui juhtun silmitsi inimestega, kes teadlikult valetavad. Sellised kipuvadki tulema just sellest toolihoidjate seltskonnast. Omaenda ratastega toolist hoian ka mina kõvasti, aga põhjus on täiesti teine.
Olen jõudnud enda jaoks juurde õppida ka mõned tõed:

Mis nõu annaksid parlamendile?

Parlament tuleks kolida Munamäe otsa! Sealt paistab Eestimaa palju paremini kätte. Isegi tükikest Lätimaad näeks. Toompealt paistab elu pigem selline, nagu ta Toompeal on.

Aga nüüd – arvestades Sinu tohutut kogemustepagasit aknatööstuses, mida head soovitad neile, kes täna selles äris on? Kas eduks on häid retsepte?

Kõige parem retsept ongi see, et retsepti pole! Te peate leidma oma niši ja seda lihvima. Igaühel on oma tee. Kümnevõistleja on küll kõva mees, aga kõrgushüppes jääb spetsialistile ikkagi alla.
Erilahenduste tegijaid ja massi tootjaid ei saa kuidagi ühte patta panna.

 Küll on aga mõned põhisoovitused müügiks, mida ma ei väsi üle kordamast:

Sai vist kõik.
Aitäh!

Madise elukäigust on ilmunud hea artikkel ajalehes Kuulutaja.
Kel soovi, saab lugeda SIIT

 



Tagasi avalehele