Seekord oli meil võimalus esitada küsimusi aegade algusest aknamaailmas tegutsejale, VBH pikaajalisele koostööpartnerile ja rahvusvahelise kontserni MACO Eesti esinduse juhile Mart Uustalule.
Kuidas sa aknatootmisesse tee leidsid? Mäletamist mööda oli Sinu töökohaks üks esimestest kohalikest aknafirmadest – PLASTMERK.
Aasta oli 1993. Otsisin endale rakendust ja tutvuse kaudu pakkusin ennast tööle loodavasse Plastmerki. Seega võib öelda, et see oli juhus, mis mind aknaalale tööle tõi. Võib öelda, et Plastmerk oli minu esimene päris töökoht, kus töötasin 12 aastat.
Kuidas see elu tollal oli?
Ilus aeg muidugi— everything is possible—noored ja vihased alustasid äridega. Nüüd, tagasi vaadates oli see suur vedamine olla ettevõtte sünni ja arengu juures. Alustasin Plastmerkis tavalise töötajana. Sel ajal tähendas see aknatootmise kõigi protsesside õppimist käigu pealt. Kõik tegid kõike, alates materjalide ladustamisest kuni akna paigalduseni. Ettevõte arenes ja kasvas sel ajal päevadega. Vajadus protsesside juhtmisele oli järgmine orgaaniline arenguetapp ja Plastmerki juht Raino Kalekin usaldas mulle tootmise juhtimise. Olin kohe kaelani vees ja püüdsin pead pinnal hoida. Eks ta selline ”fake it till you make it” lähenemine esialgu oli. Mingit teoreetilist baasi, rääkimata kogemusest inimeste ja protsesside juhtimisel, polnud võtta. Kõike tuli koos avastada ja päris elus nö inimkatseid teha. Entusiasm oli 90-ndatel tohutu ressurss, mille najal tehti suuri asju. See oli omamoodi ettevõtluse laulev revolutsioon.
Mis enne oli?
Enne Plastmerki jõudsin mõnda aega õppida TPI-s ehitust ja TÜ-s kehakultuuri. Elu läks aga nii, et mõlemad koolid jäid lõpetamata. Olen veel töötanud geodeesiafirmas maamõõtjana ja ehitajana Venemaal.
Kuidas MACO-sse sattusid, kas see oli suur pööre elus?
Pärast Plastmerkist lahkumist töötasin poolteist aastat autotööstuse allhanke ettevõttes tootmisjuhina. Proovisime sõbraga jõudu eraettevõtluses, ehitusvaldkonnas. Kriis koputas uksele ja väikefirma väljavaated muutusid kehvaks. Ühel kevad-talvisel päeval 2008. aastal helistati mulle VBH-st (siinkohal tänud VBH-le, et ma meeles olin) ja uuriti, kas ma ei oleks huvitatud kandideerima MACO esindajaks Eestis. Ega ma vist väga pikalt ei mõtelnud ja pean ütlema, et ei kahetse valikut. Algus oli raske eelkõige rollide vahetumise mõttes. Kui seni vaatasin maailma tootja silmadega, siis nüüd tuli õppida tootjale vajalikku kaupa müüma. Õnneks on Maco puhul tegemist firmaga, mille toodetesse ja visiooni on lihtne uskuda. Äärmiselt oluline kõigi nende aastate jooksul on olnud ka meeldiv koostöö VBH inimestega. Äri teevad inimesed ja kõik algab inimsuhetest. Kui selle poolega on korras, siis on võimalik liigutada mägesid.
Kuidas töö rahvusvahelises suurfirmas on Su maailmapilti avardanud?
Macos töötamine avas mulle täiesti uue perspektiivi, mille märksõnaks on iseseisvus. Kui sul lähim kolleeg asub 600 km ja ülemus 1600 km kaugusel, siis on paljutki vaja ise nuputada, avastada, proovida, läbi kukkuda ja õnnestuda. Aga see just mind motiveeribki. Seetõttu olen täna seotud ka Maco projektidega Gruusias, Armeenias ja Mongoolias. Suhtlus eri kultuuriruumist ja keelekeskkonast pärit inimestega on meeliavardav kogemus.
Kuidas positsioneerid Eestit ja meie tootmisinimesi, meie taset võrreldes muu Euroopaga?
Macos töötatud aja jooksul on olnud võimalik tutvuda paljude eri riikide tootmisprotsesside ja inimestega. Need kogemused on minus kinnistanud veendumust, et Eesti spetsialistid on kõrgel tasemel, eelkõige töösse suhtumise, innovatsioonijulguse ja põhjalike teadmiste poolest. Ekspordis peab väike rohkem vaeva nägema, et suurtega pildil olla. Meie tootjate trumbiks saavad olla kvaliteet, innovatiivsus ja paindlikkus. Ja minu arvates osatakse neid omadusi järjest paremini rakendada.
Mida sa lõpetuseks tahaksid meie lehe lugejatele öelda?
See jääb nüüd aknamaailmast pisut kõrvale, aga tahaks öelda, et inimesed, tekitagem vähem plastprügi. Plastprahti on ümberringi liiga palju, isegi juba meie laste söögis.