Tagasi avalehele

 

VBH tegemised 


 

VBH ÕLLETEGU

Tänapäeva Eestis on oma käsitööõlu juba igal külal ja metsatukal, kõrtsidest ja firmadest rääkimata. Otsustasime siis meiegi siin VBH-s ajaga ühte sammu astuda ja päris oma õllega maha saada.

Kohe alguses aga põrkusime kokku suure probleemiga – kellele meeldis hele, kellele tume õlu, kellele hoopis punane. Otsustasime selle küsimuse lahendada demokraatlikult ning teha kokku kolm erinevat õlletüüpi – heleda, tumeda ja punase.
Tänaseks on asjad nii kaugel, et 18. veebruaril käisime ja puhusime oma õllele elu sisse. Nüüd pole muud kui kannatust varuda – kui õlu lõpuks valmis saab, siis kutsume õigel hetkel teidki värsket pruuli mekkima.

Õllede nimed valisime maskulliinsest ja moodsast ärimaailmast: V nagu Vizioon, B nagu Biznis ning H nagu Hazart – kokku saabki VBH.

Ilusat jaanipäevaootust!

 



Kuidas valmib õlu?

Hea õlle saamiseks on esmajoones vaja kvaliteetset toorainet. Õlle põhilised komponendid on vesi, linnased, humal ja pärm. Linnaste valmistamiseks kasutatakse otra, nisu ja rukist ning linnaste saamiseks idandatakse vili, kuivatatakse ja röstitakse. Linnastamine ise toimub Euroopa tehastes. Hetkel Eestis kohalikku kvaliteetset linnast saada pole ja õlletootmiseks vajaminev imporditakse. Humalate kasvatamiseks jääb Eesti kliima samuti liiga lahjaks ning kohalik humal ei ole nii aromaatne kui näiteks sama sordi Kesk-Euroopa, Ameerika või Austraalia saak.

Esimeseks sammuks õlleteo juures on meskimine. Viljaterad purustatakse rullikute vahel peeneks ning segatakse meskimisnõus kuuma veega. Meskimise käigus suhkrustatakse linnastes leiduv tärklis ning lõhustuvad valgud. Temperatuur mängib siinkohal olulist rolli, sest sellest sõltub saadava õlle kangus, jääksuhkrute osakaal ja selgus. Mida kõrgemal temperatuuril toimub meskimine, seda rohkem eraldub protsessi käigus pärmile mittesöödavaid suhkruid ning õllele jääb rohkem „keha“. Meskimine kestab reeglina üks tund, peale mida linnased filtreeritakse, loputatakse ning saadakse tulimagus virre. Jääkproduktiks on õlleraba, millesse jääb veel päris palju toiteväärtust ning mis antakse kas loomasöödaks või viiakse ulukitele.

Kogutud virret keedetakse ca 60 – 90 minutit. Selle tulemusel muutub virre selgemaks, lisatakse humalad mõruduse ja aroomi andmiseks ning suhkru kontsentratsioon virdes muutub suuremaks. Peale keetmise lõppu jahutatakse virre plaatsoojusvaheti abil keemistemperatuurilt 18 kraadini (laagri puhul 9 kraadini) ning pumbatakse käärimismahutisse. Käärimiseks lisatakse vajalik kogus ja sort pärmi ning algab maagiline suhkru transformeerimine alkoholiks ja süsihappegaasiks. See kestab 7 – 20 päeva sõltuvalt virde tihedusest ehk suhkrute hulgast. Peale käärimise lõppu võib saadud tulemust juba õlleks nimetada. Nüüd lisatakse veel aroomihumalaid ja oodatakse aroomsete õlide eraldumist 3 – 4 päeva. Kui käärimise temperatuur on sõltuvalt õlle stiilist 9 – 21 kraadi, siis selitamiseks tuleb saadud õlu jahutada 0 kraadini. Mõne päeva jooksul vajuvad kõik humalaosakesed ja pärmirakud kääritusnõu põhja ning õlu on joodav.

Kuigi kääritamise käigus tekib õllesse juba natuke mulli, siis kõigile, peale brittide, sellest veel ei piisa ning õlu rikastatakse CO2-ga, kasutades karboniseerimiskivi. Lahjematesse õlledesse reeglina rohkem ja kangematesse vähem. Kogu õlleteo protsess võtab aega umbes 4 – 8 nädalat ning tumedamate ja eriliste õllede puhul lisandub sellele veel laagerdamisaeg pudelis või vaadis.

Terviseks!

 



Tagasi avalehele