Mees mitme hobiga

ÜLO HÕRRAK, KODUAKEN

Alustame sellest, et millise pilguga Sa vaatad tagasi aastale?
Möödunud aasta oli hästi töine. Ta oli muutuste aasta selles mõttes, et kogu meie toimetamine-tegelemine läks kuidagi natuke intensiivsemale tasemele. Kui sa teed rohkem ja toimetad aktiivsemalt ja agressiivsemalt, siis on ka probleeme natuke rohkem. See oli huvitav aasta minu jaoks, mingis mõttes nagu uue kogemuse aasta. Tulemus ei olnud küll päris ootuspärane, aga kogemuseks oli aasta mulle oluline.

Aga milliste tunnetega vaatad sa algavale aastale? Millised on ootused ja lootused?
Oi, kõik need möödunud ja veel varasemate aastate kogemused tulevad ju sinna uude aastasse kaasa. Igal juhul läheme me kogu oma kollektiiviga väga toimekalt uude aastasse ja seda ongi ju juba näha, töö käib juba jõudsalt nagu koduõlu.

Kõikidele meeldib ajalugu. Alustaks sellest, et millal ja kuidas sündis mõte alustada Koduaknaga? Kerime nii öelda linti tagasi umbes kakskümmend aastat…
See oli mingil määral juhuste kokkusattumus. Sel hetkel polnud mul vähemalt enda arvates piisavalt küpsust, et ettevõtlusega pihta hakata. Ma teadsin juba ammu, et mingil hetkel tahan ettevõtlusega alustada, aga ma plaanisin enne veel veidi kogemusi hankida. See oli üheksakümne kaheksanda aasta algus, kui läksin ühte ettevõttesse aknatehase projekti käima lükkama. Kui mul oli seadmete ja materjalide tarnijatega kõik eelkokkulepped tehtud, mis võttis mitu kuud päris intensiivset tööd, siis mingil hetkel öeldi mulle “Oi, aga me otsustasime selle projekti edasi lükata. See aasta ei tule sest midagi välja ja meie ettevõtte endale aknatehast ei tee”. Vaene maapoiss nagu ma olin, ilma suurema kapitalita hinge taga, leidsin esialgsed abiinvestorid. Midagi oli mul siiski endal ka olemas ja pisut toetasid sugulased ja nii see sai käima pandud. Tol hetkel oli mul kahju juba tehtud tööd lasta raisku minna, sest olin ettevalmistust täie hingega teinud. Kui eelmise ettevõtte peainvestor ütles, et aknatehast ei tule, siis olin veidi isegi nagu sundolukorras. Seega võtsin kõik kogutud info kaasa ning alustasin ettevõtlusega juba ise.

Milline oli olukord aknaturul, kui Sa alustasid?
Tookordne ja tänane aknaturg on üsna erinevad. Nõudlus st turg oli suur. Teiseks olid reklaam ja turundus väga lapsekingades, midagi tänasega võrreldavat seal ei olnud. Kui tänapäeval nähakse vaeva, et müüa, siis tollal tuli klient ise ning kõik läks pisut nagu isevooluteed. Alustades oli meil oma pisike müügikontor kahe inimesega. Ruumi polnud ka palju, 30-35 ruutmeetrit. Kui me oma esimeses reklaamikampaanias pakkusime erakliendile välja tasuta aknalauad, siis oli meil järjekord ukse taga. Terve Lasnamägi ja ehk ka mujalt Tallinnast voolas rahvast kokku, sest midagi sai ju tasuta. Ja saidki tasuta, see ei olnud mingi petuskeem. See oli hästi vahva tegelikult.

Kuidas olid lood konkurentidega?
Konkurentideks olid meil muidugi Glaskek ja Plasto ning Klaasmerk, varasema nimega Plastmerk… lisaks veel mitmed firmad, keda tänaseks enam ei ole. Meil uue firmana oli tarvis endast märku anda ja nii me selle tasuta aknalaua kampaania tegimegi, sealjuures veel uskumatult efektiivselt. Aga arvan, et Plasto ja Klaasmerk ja Koduaken ongi need, kes on sellest ajast järgi jäänud.

Kas aknatootmine on Sinu jaoks puhtalt äri või võib seda ka kuidagi kirega võtta?
Läbi aegade on igasuguseid mõtteid olnud. On olnud perioode, kus jääd mõtlema, et tänaseks on juba 19 aastat sama asja tehtud, et kaua võib? Äkki võiks ju midagi muud teha. Olen jätkuvalt seda meelt, et lisaks akendele võibki ju tegutseda kusagil mujal, aga akende teemal on juba nii palju kogemust, nii palju huvitavat, positiivset. Ma ei kujuta ette, et ma ühel päeval selle äri maha müüks või kinni paneks. Olen end vahel tabanud mõttelt, et kui firma maha müüa …, aga see äri on omaette põnev ja huvitav. Siin on nii palju tehtud ja nähtud ja kogetud, et siin st Eesti turul võin ma ennast tugevalt tunda. Kui otsida kohti, mida avastada ja uut kogeda, siis võiks välja tuua välisturud, kuhu edasi liikuda.

Millised on viimased aknateemalised uudised näiteks messidelt?
See küsimus pani mind õige pikalt mõtlema, kuid tuleb tunnistada, et midagi niisugust, mis professionaalile tõepoolest uudsena tundub, ma hetkel ei oskagi välja tuua. Tavainimeste jaoks leiaks kindlasti huvitavaid nüansse nende akende juures, aga võib öelda, et selline revolutsiooniline periood on juba kümmekond aastat tagasi möödas. Aknad läksid siis rohkem mitmekambrilisemaks ja enam tähelepanu suunati soojapidavusele. Täna pole selles enam midagi uudset. Kui mõelda, mida võiksime ise aknatootmise valdkonna juures kapitaalselt parendada-uuendada, siis võiks see olla tootmisseadmete ja tootmisprotsessi osas. Seal on tänapäeva tehnoloogiaid kasutades võimalik efektiivsust tunduvalt tõsta.

Nii et lähiajal pole oodata mingit ultramoodsat hüpet aknamaailmas? Aknad jäävad akendeks?
Aknad jäävad tõepoolest akendeks. Aknad on läinud soojapidavamaks, paksemaks, massiivsemaks, kaal suuremaks, materjali kulub rohkem, aknad nõuavad suuremat füüsilist pingutust paigaldamisel. Tegelikult, viimaselt messilt mäletan uudist vaakumklaasist. Vaakumtehnoloogiaga on tehtud juba katsetusi, on olemas prototüübid ja vanadele renoveeritavatele hoonetele on paigaldatud väikeseeriatena valmistatud väga heade soojapidavusnäitajatega klaasid, mida on paketiks isegi palju nimetada. Need koosnevad kahest õhukesest st paarimillimeetrisest klaasist, mille vahele jäetakse umbes kaks millimeetrit vahet ning sellesse tühja ruumi tekitatakse vaakum. Vaakum teatavasti ei juhi ju üldse soojust. Nii ongi võimalik kokku 6 – 8 mm klaasiga saada kolmekordse klaaspaketi soojapidavus. Seda kasutatakse esialgu vanadel renoveeritavatel akendel, aga kas ja millal see ka uute akende juurde jõuab, ei oska ma öelda. Teema on iseenesest huvitav.
Põnevatest aknalahendustest rääkides oleme erilahendusena mõne projekti raames tellinud ja paigaldanud köetavaid aknaid, mis aga iseenesest väga otstarbekad ei ole, kuna üsna palju sooja läheb välismaailma kütmiseks.

Aga kas sa vahel ka sellises olukorras oled olnud, et mõnele hoonele omi aknaid kohe mitte mingil tingimusel ei pane?
Kindlasti on olnud selliseid asju. On olnud kliente, kes enda arvates on leidnud variandi kokkuhoidlikumalt teha mõni fassaadifragment meie soodsatest aknapakettidest, kuid siin oleme tõstnud käed üles ja loobunud. Teiselt poolt aga olen kokku puutunud klientidega, kes näiteks ei taha oma palkmajale panna plastaknaid. Tahan neile alati vastu vaielda, sest näiteks enda palkmajale olen ma paigaldanud just plastaknad. Elan ise 1890. aastast pärit renoveeritud palkmajas, millel on plastikaknad. Loomulikult ei pane ma sinna tavalisi valgeid plastaknaid, vaid sinna sobivaid maitsekaid ja stiilseid mudeleid. Olen õige mitmeid külalisi nendega nö ära petnud.

Oleme tööst nüüd juba piisavalt rääkinud. Millega aga täidad vaba aega, millised on sinu hobid? Tean, et oled jahimees…
Oh, hobisid on mul küllaga. Näiteks pean juba täna kell kuus (intervjuu tehti 27.01) olema Kumna kultuuriaidas, kus me oma kooriga esineme. See on Anija valla segakoor Hannijöggi. Seal käin vähemalt korra nädalas, eks kontserdite aegu ka tihemini.

Laulad, aga kas mängid pilli ka?
Seda ka ikka pisut. Meil on firmas selline oma punt, mis tegeleb rahvamuusikaga. Oleme käinud isegi laatadel nagu näiteks Hauka laadal, nii et laulan, mängin pilli.

Räägi ikka sellest jahimehe teemast?
Ah et kuidas minust jahimees sai? Kolisin 13 aastat tagasi Tabasalust maale elama, Anija kanti, Soodla lähedale. Ühel hetkel olid jahimehed hoovi peal. Ühte nende seast ma tundsin, oli kunagi meie tehases olnud töömees. Jutt hakkas arenema, et tulgu ma ise ka jahimeheks. Ega ma muidugi seal selle saagi peal pole kunagi väljas olnud, aga seltsielu ja sotsiaalne pool tundusid põnevad. Eriti veel sellisele väljastpoolt tulijale nagu ma tollal olin. Sotsialiseerumise ja kohaliku elu tundmaõppimise suhtes tundus see päris huvitav variant ja nii ta läkski. Siiamaani st juba 12 aastat olen jahimees olnud. Aga ega ma ikka üksi püssi õlale ei võta ja metsa ei lähe. Minu jaoks on jäänud oluliseks need ühisüritused, lisaks veel värskes õhus liikumine ehk sportlik pool ja kolmandaks siis alles saak. Sellist asja nagu ulukiliha ikka poest ei osta, see on gurmee ja tervislik. Muuseas, kokkamine meeldib mulle ka, see on üks minu paljudest hobidest. Magustoitude valmistamisest ma muidugi väga ei hooli, retsepti järgi teen valmis. Hiljem köögis koristamiseks võiks muidugi alati olla abibrigaad…Ehtsat jahikoera pole ma ka veel võtnud, kuna meil on alati majapidamises juba koer olemas. Lisaks on mul veel mesilased, umbes kuus kuni kümme taru vahelduva eduga. Kunagi mu isa pidas mesilasi ning maale kolides hakkasin mesindust ise õppima. Osalt olude sunnil, sest ostetud majaga tulid kaasa ka paar mesitaru, millest üks oli veel igati toimiv, oma perega.

Nagu ma aru saan, siis näiteks elektri kadumise korral oleksid Sa suhteliselt isemajandav ning hätta ei jääks?
Olen seda isegi väikese uhkusega maininud, et kui näiteks peaks elekter ära minema, siis lisaks puurkaevule on mul maja lähedal ka korralik väike allikas, umbes 100 meetrit majast. Muuseas, talu nimi ongi Allika talu. Lisaks allikale on ka ahjuküte ja puupliit. Linnaluksusest on aga olemas ka põrandaküte.

Korduma kippuvad küsimused

Kui ühel päeval helistab Sulle äsja ametisse valitud noor Eesti peaminister, siis millist nõu Sa talle annaksid?
Peaministril isiklikult soovitaksin kasvatada selgroog tugevaks. Ei pea alati leidma absoluutselt kõigile meelepäraseid kompromisse, tuleb julgesti võtta vastu Eesti jaoks mõistlikke otsuseid. Kuna ettevõtlus on riigi majanduse oluline alustala, ei soovita ma selles valdkonnas maksude ja muude ahistavate muudatustega liiale minna. Toimivat süsteemi võib mõistlikkuse piires parendada, kuid mitte pea peale pöörata.

Millise raamatu lugemine on hetkel pooleli?
Pean tunnistama, et tänavu ei ole jõudnud veel raamatulugemise skoori avada. Küll aga tellisin selleks aastaks Maalehe, mille lugemist vägagi naudin. Pean tunnistama, et olen ka üsna tagasihoidlik kinoskäija, televiisoristki vaatan eeskätt uudiseid ja päevakajalisi saateid.

Mis Sind viimasel ajal on emotsionaalselt liigutanud? Vihastanud, kurvastanud?
Selleks, et saksa keel rooste ei läheks, vaatan aeg-ajalt saksa telekanaleid. Eile sattusin nägema saadet „Vermisst“ (sarnane saade kandis meil nime „Sind otsides“), kus lapsena Sitsiiliast Saksamaale adopteeritud naine leidis üles oma lihased vanemad. Tegemist oli äärmiselt südamliku looga.

Milline on Sinu suurim hirm?
Ma ei tea, kas see on just suurim hirm, kuid pean tunnistama, et terrorism ja võõraste kultuuride tungimine Euroopasse tekitab minus teatavat ebamugavust.

Mille peale Sa viimati suure häälega naersid?
Naljal ja naerul on minu jaoks oma roll täiesti olemas. Mul on hea meel, et ka enamus kolleege naljast lugu peavad ning aeg-ajalt sõbralikult üksteise kululgi nalja viskavad. Nii näiteks iseloomustas sekretär hetk tagasi tunnustaval moel meeskollegi, kes talle nõudliku kliendiga suhtlemisel appi tõttas: „Jaa – tema juba küll kedagi ega midagi ei karda… kui siis ehk ainult oma kodus.“ See elutarkus ei jätnud mindki tõsiseks.